Ühel päeval läks mul lausa kaks korda midagi ümber. Oli kiire päev ja algselt see häiris mind, sest nüüd pidin leidma lisaaja ka ümberläinud smuuti koristamiseks ja uue toidu valmistamiseks. Kuna see ümberminemine juhtus aga kaks korda järjest ning pole üldse nii tavapärane, kerkis minu sees uudishimu. Miks ma kaks korda järjest midagi ümber ajasin?
Kiire sammuga järgmise tegevuse juurde liikudes ja samal ajal olukorda analüüsides sain ma aru: need asjad läksid ümber, sest ma polnud nendes tegevustes oma tähelepanuga kohal. Olin tähelepanuga tulevikus ja eesootavates asjades. Sain ka aru, et ma olin rahulikuma momendi ootel. Teadsin, et veel on paar kiiret päeva ning siis saabub see päev, mil jälle rahulikumalt võtta saan. Küsisin ja uurisin endas olukorda muudkui edasi. Aga miks ma siis valisin neid kiireid asju/käimisi/tegevusi oma ellu, kui ootasin juba rahulikumat hetke? Ehk olin ma need kiired tegevused ise oma ellu valinud ja siiski tahtsin neid teha? Miks mitte siis nendega kohal olla?
Jaa, ma olin kõik need tegevused oma ellu ise valinud ja tahtsin neid teha! Olin jõudnud enda jaoks suure taipamiseni ja tõin oma tähelepanu tagasi praegusesse hetke. Kuigi liikusin edasi samas tempos, olin samal ajal kohal. Sain ka seda kiiret hetke nautida, sest olin need tegevused, mille pärast kiire oli, ju ise valinud oma ellu… ma tahtsin neid teha. Ja olles tähelepanuga tõeliselt kohal, tundsin, kuidas ka need kiired hetked muutusid rikkalikumaks ja asjade ärategemine veelgi lihtsamaks.
Pärast seda päeva olen rohkem teadlikum nendest hetkedest, kui märkan ennast aja möödumist ja mingit x päeva ootamast. See on koht, et küsida endalt:
- Kas ma olen praegu kohal?
- Kas ma teen praegu endale sobivaid tegevusi?
- Kas ma olen need oma ellu ise valinud?
- Kui ma neid enam ei soovi, siis kuidas saaksin oma elu muuta ja teisiti valida?
Selline vastutuse võtmine on minu ellu loonud juurde tunnet, et mina ise juhin oma elu. On nii paju teemasid, kus mina ise saan valida ja ümber valida, uuesti valida.
Aitäh, asjade ümberminemine, et tulid õpetama mulle kohalolu ja meenutama seda, et ma saan nii paljusid asju oma elus ise valida.
Lõpetan oma loo hinnatud psühhoterapeudi ja kirjaniku Tommy Hellsteni tsitaadiga “Tähtsam on protsess, mitte lõpptulemus. Kui mõistad, et protsess on kõige tähtsam, märkad, et oledki kohal. Siis ei ole enam kiire. Kuhu enam kiirustada, kui oled juba seal, kuhu jõuda tahtsid?”
Hea lugeja, kui tihti leiad sina ennast kiirustamisest? Kas oled kohal, kui sul on kiire? Või ootad juba jätmist hetke? Mis peaks muutuma, et saaksid rohkem kohaolus olla?