Kas oled tundnud piinlikkust või kahetsust saadetud sõnumi pärast? Või sellepärast, et näitasid oma pettumust ja kurbust? Minuga on seda juhtunud ning jagan teiega, mida ise ühel sellisel korral õppisin.
Tol korral olin ma pettunud, nutsin ja otsustasin oma muret sõbraga jagada. Saatsin talle häälsõnumi. Need tunded ei olnud temaga seotud ja mu sõnum ei rünnanud kedagi, kuid ometi märkasin, et kümmekond minutit pärast sõnumite saatmist hakkasin piinlikkust tundma. Mulle tundus, et olin teinud oma pettumusest liiga suure numbri ja ehk poleks pidanud seda jagama hakkama. Stop!
Korraga ma taipasin, et neid mõtteid mõeldes, olin ma liiga karm enda vastu ja tegin oma sisemisele lapsele haiget. Minu sisemine laps oli pettunud põhjusega ning tal oli õigus neid tundeid tunda. Ma vabandasin enda ees ja hakkasin oma tundeid valideerima. Selle asemel, et lükata oma haavatavat osa eemale, ma hoopis pakkusin oma sisemisele lapsele tuge ja olin endaga kohal.
Kust selline piinlikkustunne tuleb?
Kui me tunneme piinlikkust või häbi oma tunnete ja nende väljanäitamise pärast, siis üldjuhul tuleb see sellest, et meid on minevikus nende tunnete pärast häbistatud või lausa karistatud. Kui perekond/sõbrad/kool/ühiskond ei kiida lapses midagi heaks, siis laps võib selle osa endast lihtsalt eemale lükata ja alla suruda. Ka täiskasvanuna jätkame me selle osa allasurumist, kuigi olukord ja keskkond võib olla muutunud. Me ei luba endal teiste inimeste ees nutta, kui meid lapsena nutmise pärast häbistati. Me ei julge astuda lavale, kui meid lapsena esinemise pärast häbistati. Me ei armasta oma keha, kui meie keha juba lapsena kritiseeriti. Neid näiteid võiks lõputult tuua. Lapsena kritiseerivad meid teised ning täiskasvanuna jätkame me enda kritiseerimist ise.
Kuidas me saame ennast tervendada?
Me saame alustada sellest, et hakkame märkama enda juures neid asju, mida me endas valeks teeme. Hakkame märkama tundeid, mida me arvame, et me ei peaks tundma. Hakkame märkama soove ja unistusi, mida me arvame, et me ei tohiks omada… Ja küsitleme kõiki neid. Kas ma tõesti peaksin tundma piinlikkust sellepärast, et ma nii tunnen? Kas ma tõesti peaksin ennast tagasi hoidma enda unistuste poole liikumisel? Kas ma tõesti peaksin oma keha kritiseerima? Teadvustamine on esimene oluline samm. Seejärel saame me hakata valima teistmoodi käitumise. Me saame hakata endaga pehmemalt ja hoolivamalt rääkima, ennast paremini toetada.
Sisemine kriitik pole meie vaenlane
Ja kuidas minu lugu jätkub? Lisaks haavatavale osale, märkasin endas ka kritiseerijat ning püüdsin teda mõista. Sisemine kriitik soovis mind lihtsalt kaitsta sel hetkel. Iseennast kritiseerides me loodame alateadlikult vältida väljastpoolt tulevat kiiritkat või mõnda muud soovimatut tagajärge. Seega, meie sisemine kriitik ei ole oma olemuselt tegelikult meie vaenlane, vaid kritiseerib, sest ta arvab, et kriitika aitab meid. Ma kuulasin, mõistsin ja valideerisin ka sisemise kriitiku tundeid. Ta lihtsalt kartis, et jagades seda pettumust sõbraga, võib sõbra arvamus minust muutuda ja see suhte ohtu seada. Arvestades minu mineviku kogemusi, oli loomulik, et minu sisemine kriitik seda kartis.
Lahingu lõpetamine
Mu sõber vastas mulle mõni tund hiljem. Ta ei häbistanud mind minu tunnete ja nutmise pärast. Ta hoopis valideeris mu kurbust ja pettumust ning pakkus mulle tuge. Talle oli täiesti okei, et ma olin seda poolt talle endast näidanud.
Siiski, juba enne kui sõber vastas, olin ma jõudnud järeldusele, et hoolimata tema vastusest olin ma teinud ennast armastava otsuse. Ma lõpetasin ära enda haavatava osa eemale lükkamise ja allasurumise ning jõudsin sisemise rahuni. Ma olin endaga kohal ja toetasin ennast ning oma sisemist last. Ma olin lõpetanud sisemise võitluse ja lahingu iseendaga ning tundsin ennast palju paremini.