Viimastel kuudel olen mõtisklenud vastutuse teemal. Vastutuse võtmisest enda ja oma heaelu eest. Mitte vastutusest kui etteheitest, vaid kui võimalusest oma jõud tagasi võtta. Eriti siis, kui elus on olnud kogemusi, kus oleme saanud haiget või meile on tehtud liiga. Või kui meie tegemised on jäänud toppama ja sisimas edasiliikumist ihkame. Kirjutan sellest lootuses, et see teema saab kedagi toetada, inspireerida ja ehk ka veidi selgust ning enesekaastunnet tuua.
Minu jaoks tähendab vastutuse võtmine seda, et kui mu elus on midagi, mis mulle ei sobi või haiget teeb, siis proovin leida üles, mis on selles olukorras praegu minu võimuses. Seostan vastutust oma jõu tagasivõtmisega – ja jõudmisega tundesse, et mul on valikuid, et saan ennast juhtida ja oma elu teadlikumalt suunata.
Ja tegelikult võib vastutus mõnikord tähendada ka lihtsalt enda eest hoolitsemist või hoopis aktsepteerimist, et hetkel ei saa kõike muuta – ning oma energia ja mõtete suunamist sinna, kus mul on praegu rohkem võimalusi.
Vastutus ei tähenda enda süüdistamist
Vastutus on kohati vastuoluline sõna, sest paljud kipuvad vastutust seostama süüdistamisega: ise oled süüdi oma hädades. Mina aga ei näe seda nii. Ja terapeudina mõistan hästi, et vahel ongi vaja aega, et sõna „vastutus” saaks hakata meie sees käivitama midagi muud kui valu, süü või koorem.
Vastutuse võtmine ei tähenda enda süüdistamist, vaid just selle osa leidmist, mis annab meile tagasi jõu ja võime oma elu üle otsustada. Süüdistamine jätab meid sageli paigale, vastutus võib aga aidata samm-sammult liikuma hakata. Me ei saa ära kustutada seda, mis senimaani on olnud – aga me saame mõjutada seda, kuidas see meie elu edasi kujundab.
Ka üks-ühele töös klientidega kasutan sõna vastutus selle laetuse tõttu tegelikult pigem harva. Rohkem räägime võimalustest, enda eest hoolitsemisest ja sellest, mis on praegu meie võimuses – lihtsalt pehmema sõnastusega. See on teema, millega tahan olla ettevaatlik, sest vastutusest rääkimine võib mõnes olukorras olla liiga järsk või ebasobiv.
Mis on meie võimuses, kui oleme saanud haiget
On oluline hoida ruumi selleks, et me saaksime jagada teemadel, kuidas saime haiget ja meiega käituti ebaõiglaselt. On suureks abiks, kui meie ümber on inimesed, kes mõistavad ja on toetavad. Need tunded vajavad ja väärivad nähtust – ning on oluline osa tervenemisteekonnast. Oma tunnete tundmise ja valideerimise teemal saad lähemalt lugeda ka siit: „Kuidas oma tundeid märgata, valideerida ja ennast hoida”.
Mõnikord võib aga juhtuda, et kogu meie tähelepanu jääbki sellele, mida teine teeb või tegi. See võib tekitada tunde, et me ei saagi midagi teha ja kogu meie elu sõltub sellest, mida teine teeb või ei tee. Niimoodi on kogu meie jõud justkui kellegi teise käes (ja tähelepanu tihti teise peal). Tegelikkuses ei ole meil võimalik kontrollida seda, mida teised teevad. Aga tavaliselt on meil kontroll selle üle, mida meie teeme. Kui võtame olukorra eest vastutuse, hakkame otsima neid kohti, kus meil on võimalusi ja jõudu. Neid kohti, kus me saame midagi ära teha enda toetamiseks, olukorra muutmiseks, ümbermõtestamiseks või olukorrast lahkumiseks.
Näiteks kui keegi on meile liiga teinud, on meil võimalus hoolitseda enda eest. Leida viise, kuidas ennast toetada ja tervendada. Kui oleme haiget saanud või meile on liiga tehtud, võib meie vastutus olla ka endale lubada tunda kõiki tundeid, mis see üles on toonud. Ja samuti võib vastutus tähendada ka seda, et seisame enda õiguste eest, seame piire või otsime tuge, et ebaõiglus ei jääks lihtsalt õhku rippuma.
Vastutus on justkui aktsepteerimine, et see on praegu minu kogemus – ja mõelda, kuidas saan ennast selles kogemuses toetada ning milliseid samme astuda, et tulevikus selliseid olukordi paremini märgata, ära hoida või neist teadlikumalt edasi liikuda. Näiteks võib see tähendada, et räägin kellegagi ausalt oma kogemusest, väljendan oma piiri ja olen valmis ka tagajärjele kindlaks jääma, kui piire ei austata.
Artikli lõpupoole kirjutan ka olukordadest, kus me ei olekski saanud midagi teisiti teha ning olimegi abitud – kuidas siis ennast toetada.
Vahel piisab ka väikesest märkamisest
Aastaid tagasi Ameerika psühhoterapeut Katherine Woodward Thomase suhete teemalisi tekste lugedes jäi mulle meelde tema näide sellest, et isegi kui suhteolukordades 97% haigetsaamisest on teise inimese tõttu, siis mis võib olla see 3% meie osa, mida saame vaadata.
See ei tähenda, et teine inimene ei oleks vastutav oma käitumise eest või et me poleks haiget saanud. Ja see ei tähenda, et me peaksime võtma liiga palju vastutust (ka teise osa eest). Kuid ikka võib suhetes olla vähemalt väike osa, mida tasub enda jaoks uurida. Ehk on seal korduvaid mustreid, mis meid kehvadesse dünaamikatesse on viinud? Ehk on seal midagi, millest õppida, et tulevikus sama olukorda vältida?
Kui meie elus kordub mõni ebameeldiv muster, siis võib vastutuse võtmine tähendada lihtsalt uudishimulikuks muutumist. Miks see muster siin on? Mida see mulle näidata või õpetada püüab? Millest mul võib olla võimalik teadlikumaks saada?
Näiteks kui oleme uute inimestega tutvudes korduvalt tähelepanuta jätnud ohumärgid, siis võib vastutuse võtmine tähendada seda, et vaatame need olukorrad enda jaoks rahulikult üle ja mõtleme läbi, mida oleks järgmine kord oluline varem märgata. Mõnikord võib aidata näiteks ka märkide üles kirjutamine.
Selline uudishimu ja analüüs ei tähenda enda süüdistamist – pigem on see viis iseennast ja endaga toimuvat paremini tundma õppida. Mõnikord võib juba väike teadvustamine meie elu positiivselt liikuma panna.
Samuti võib tulla ette, et mõnes suhtes oleme ka ise olnud need, kes on käitunud ebaõiglaselt või teisele kannatusi põhjustanud. Siis on meie vastutus ja võimalus seda mõju märgata, vabandada ja leida viise, kuidas suhet parandada (kui parandust soovime). Samuti on meil võimalik tegeleda oma automaatreaktsioonide ja mustritega, mis nii endale kui teistele haiget võivad teha.
Kui vastutuse võtmine tundub liiga raske
Kui vastutuse võtmine tundub meile liiga raske või tekitab lootusetuse tunnet, siis ka see on koht, kus saame olemas olla.
Mõnikord võib olla parim lihtsalt enda toetamine selles lootusetuse ja raskuse hetkes. See võib tähendada lubada endal seda tunnet tunda ja vajadusel otsida abi – näiteks lähedaselt või nõustamiselt. Samuti võib aidata teemade kohta lugemine, eneserefleksioon või erinevate harjutuste tegemine. Ka see on vastutuse võtmine – hoolitseda enda eest isegi siis, kui tunneme ennast ülekoormatuna või mõne teema suhtes lootusetuse tunnet.
Sama kehtib ka selle kohta, kui me lihtsalt ei taha oma elus millegi eest vastutust võtta. Ka sel juhul saame midagi teha. Näiteks olla uudishimulikud, mis seda vastumeelsust põhjustab (või kas see on üldse meie vastutus). Sageli on ka seal taga alateadlik soov ennast mingi tagajärje eest kaitsta. Või tugev tunne, mis pole veel saanud piisavalt ruumi ja tähelepanu – ning hoiab ja ketrab seetõttu mingit kogemust meie sees.
Olukorrad, kus me olimegi abitud
Vastutuse teema oleks poolik, kui me ei räägiks ka olukordadest, kus me lapsena või ka täiskasvanuna olimegi ohvrid – abitus olukorras, kus me ei saanud midagi teha. Kirjutan lähemalt lapsepõlve näidetest.
Kui me räägime valusatest kogemusest, mis juhtusid meiega lapsepõlves, eriti väiksena, siis tol ajal ei olnud meil tihti võimalik neid olukordi muuta. Lapsed kohanevad düsfunktsionaalse keskkonnaga, püüavad seda kontrollida või end muuta, aga tegelikult ei ole lastel võimalust neid olukordi üksinda lahendada – see on vanemate vastutus.
Seega, kui me räägime lapsepõlve valukohtadest, on vastutuse võtmine täiskasvanuna pigem enda ja oma sisemise lapse toetamise küsimus. Ka enda suhtes kahju tundmine ja mingis mõttes saamata jäänud positiivsete kogemuste leinamine. Küsimus ei ole selles, mida oleks pidanud väikse lapsena teisiti tegema. Küsimus on selles, mida ma täna saan teha, et neid tollaseid täitmata vajadusi täita ja kuidas enda jaoks olemas olla.
Samuti võib tervenemisteekond sisaldada seda, et me lubame endal tunda seda tunnet, et kunagi ma olingi abitu ja mulle tehti liiga. Lubame endal selle kogemuse vastu võtta ja seejärel ennast toetada. Teraapiaseanssidel olen korduvalt näinud, kuidas just selliste lapsepõlve abituse tunnetega kohtudes toimub inimese elus märgatav muutus. See on oluline, sest justkui lõpuks ometi vaatame otsa pooleli jäänud kogemusele, lubame need tunded lõpuni kogeda ja toetame enda seda osa, kes üksinda seda abituse tunnet kõik need aastad kandis.
Kui see kogemus lõpuks turvalises keskkonnas nähtuks ja hoituks saab, toob see sageli kaasa jõustatust. Osa meist on abituse kogemusest välja saanud ja meil on võimalik oma elu teadlikumalt looma hakata.
Lapsepõlve kogemustest rääkides, siis on abitustunde kõrval tihtipeale veel omakorda liigne süü, mis lapsed ebatervetes olukordades enda kanda võtavad. Sest tunne, et ma olen süüdi ja lootus, et kõik muutub, kui ma olen vaid „parem laps” – on lapsele talutavam kui see, et ta on täiesti abitus olukorras. Näiteks võis laps jääda uskuma, et tema koolis saadud kehv hinne ongi põhjuseks, miks alkohoolikust vanemal järjekordne joomistsükkel algas. Reaalsus oli aga kehvast hindest tavaliselt kaugel – vanem ei tulnud toime oma emotsioonide või eluraskustega ning see oli ainus viis leevenduseks, mida ta kasutada oskas.
Kui kogesime lapsepõlves vaimset või füüsilist vägivalda või hüljatust, siis tervenemisteekonnal võib tekkida enesekaastundlik mõistmine, et olimegi lihtsalt väga halvas olukorras, mida me ei saanud muuta – aga et see olukord on möödas ja me jäime ellu. Täiskasvanuna saame nüüd hakata ennast toetama ja valima enda jaoks tervemaid ja sobivamaid keskkondi. Võibolla saame oma elus teadlikult hakata rakendama ka neid tugevusi, mis aitasid meil keerulistes olukordades ellu jääda ja toime tulla. See ei muuda olematuks seda, mida läbi elasime, kuid see võib muuta seda, kuidas me täna edasi elame.
Samuti tasub meeles pidada, et iga inimese elukogemused ja tervenemisteekond on erinevad. Kõik siin jagatu ei peagi meid puudutama samal hetkel või samal viisil.
Vastutus oma elu ja edasiliikumise ees
Ja muidugi ei puuduta vastutuse teema ainult olukordi, kus me oleme haiget saanud. Vastutuse teema laieneb nii paljudesse eluvaldkondadesse. Me saame võtta vastutuse oma tervise, suhete, finantsolukorra, kodu jne eest. Kui oleme seadnud omale eesmärgid, saame võtta vastutuse, et järjepidevalt nende nimel tegutseksime. Kui oleme kuhugi kinni jäänud, on meil võimalik uurida, mis meid tagasi hoiab, ja leida viise edasiliikumiseks (kui valitud suund on meie jaoks veel õige). Mõnikord tähendab see ka lihtsalt väikeste sammude astumist sinna suunas, mis on meile päriselt oluline.
Näiteks kui ma ise olen mõne mulle olulise eesmärgi nimel tegutsemisega pausile jäänud ning siis ühel hetkel taas liikuma hakanud ja midagi päriselt tehtud saanud, olen tundnud sellist hoo sissesaamist. Väikest eduelamust. Justkui energia läheb liikuma ja jaksu on natukene rohkem, et edasi liikuda.
Kas ka sinu elus on praegu midagi, mis ootab, et sa selle eest vastutuse võtaksid ja omale sobival viisil tegutsema asuksid?
Kokkuvõte
Vastutuse võtmine oma elu ees on üks võimsamaid samme, mida saame teha, et tuua tagasi tunne, et meil on valikuvabadus ja mõju oma elu suunamisel.
Sageli on meie tunded ja reaktsioonid täiesti arusaadavad, eriti kui meie valukohad tulenevad varasematest traumadest või olukordadest, kus meile tehti liiga. Vastutuse võtmine ei tähenda enda süüdistamist.
See tähendab nende kohtade leidmist, kus meil on täna võimalik midagi muuta. See võib tähendada mustrite märkamist, piiride seadmist, endaga rasketel hetkedel kohale jäämist või ka lihtsalt millegi aktsepteerimist ning fookuse suunamist. Samuti liikuma asumist, kas või ühe väikse sammuga, kui oleme pikalt kuhugi toppama jäänud.
Vastutus oma elu eest ei ole koorem, mida peame kandma. Sageli on see hoopis viis, kuidas oma sisemist jõudu, mis oleme teistele ära andnud, tagasi võtta. Sageli tähendab see teistele suunatud tähelepanu tagasitõmbamist enda ja oma elus olulise peale. Ja mõnikord algabki muutus mitte suurest läbimurdest, vaid igast hetkest, kui hakkame enda ja oma elus olulise eest hoolt kandma. 💚