Eile algas minu päev kurbusega. Kui telefonist vaatas vastu sõnum, mis küsis, kuidas mul läheb, otsustasin oma kurbust jagada. Kuid enne veel, kui jõudsin kurbuse põhjuseni, öeldi mulle, et mul pole põhjust kurb olla. Isegi, kui see inimene nii seda ei mõelnud, siis mina tajusin seda nii. Ja uskudes, et kõik tunded on okeid, ei meeldinud mulle see sõnum. Ma soovisin, et ta aktsepteeriks mu olekut ja ei prooviks seda kohe muuta. Veetsime pikalt arutledes. Mina üritasin selgitada, miks niimoodi tema sõnumit tajusin, miks ma arvan, et kõiki tundeid võib kogeda, ja kuidas lihtsalt soovin, et ta mind mõistaks 😔. Tema üritas selgitada, miks ma ei oleks pidanud nii reageerima tema kommentaarile ja kuidas kurbusele võiks selle kogemise asemel kohe lahenduse leida. Kahjuks ma ei tundnud, et ta oleks mulle lähemale tulnud. Sain aina rohkem haiget ja otsustasin suhtluse sealkohal lõpetada.
Hiljem, kui see teema mulle endiselt rahu ei andnud ja oma õppimise ning kasvamise kohta sellest olukorrast otsisin … kuid vaid ratsionaalne selgitus mu seisundit ei muutnud, otsustasin teha endaga Terviklikkuse protsessi (The Completion Process) ja vaadata, miks mulle tegi nii haiget, et ta mind ei mõistnud. Läksin tugevalt sellesse tundesse ja küsisin endalt: „Millal oli esimene kord, kui seda sama tunnet tundsin?” Jõudsin tagasi lapsepõlve mälestusse, kus midagi oli juhtunud ja ma soovisin vaid, et mulle füüsiliselt lähemale tuldaks, mind kallistataks ja hoitaks 😢. Aga seda ei toimunud, olin kurb, üksinda ja nutsin. Olles tagasi seal hetkes ja kogedes uuesti neid samu tugevaid tundeid, pakkusin oma nutvale sisemisele lapsele mõistmist ja kohaolu, kallistasin oma sisemist last ja kutsusin tagasi endasse kõik tol hetkel sinna olukorda minust maha jäänud osakesed. Hoolitsesin oma sisemiste laste ja osakeste vajaduste eest ning vaatasin, kuidas nad aegamisi uues turvalises keskkonnas üheks integreerusid ja suureks kasvasid. Lõpuks integreerus viimane sisemine laps minusse ja sain kogeda terviklikumana olemist ja nautisin kogu oma olemusega seda tunnet 🙂.
Seejärel, olles veel protsessis, silmasin oma vaimusilmas seda meest, kellega suhtlus oli mulle hommikul haiget teinud 🤔. Alguses ma tahtsin teda veel ära lükata, sest ei tundnud ennast nii turvaliselt temaga. Siis aga sain aru, et ta on osake minust 😯. Kui selle ära tabasin, siis selle mehe välimus vilksatus mõne korra ja seal, tema asemel, olingi mina oma pika lillelise kleidiga (varasemalt allasurutud osake minust, keda ta mulle peegeldas). Ma suhtlesin selle osaga endast, kuulasin teda ja pakkusin talle mõistmist. Peegeldasin ja aktsepteerisin seda, kuidas tema võis kogu hommikuse arutluse käigus ennast tunda ja minuga vestlusest haiget saada, ning pakkusin talle enda tuge. See osa oli minust noorem tüdruk, kes julges mulle vaikselt lähemale tulla, mu käest kinni võtta, istus lõpuks mu põlve peale ja integreerus minusse. Tundsin kergeid värinaid üle keha.🤩
Tulles tagasi protsessist, kogesin sellist tingimusteta armastuse ja kaastunde tunnet. Terve päev taustal olnud häiritus hommikusest arutlusest oli täielikult kadunud. Nägin ja ka mõistsin kogu oma olemusega, et see mees tahtis vaid head ja ta lihtsalt ei osanud mind tollal mõista. Samas ma nägin ka seda, et ma vajasin sel hetkel mõistmist ja ta ei mõistnud mind. Mõlemad pooled on okeid ja õiged. Tundsin, et soovin selle inimesega ühendust võtta ja ka talle jagada seda, mida olin avastanud ja kuidas mõistan ka teda. Enne Terviklikkuse teraapiat tahtsin sellest mehest vaid eemale hoida. Nüüd aga tahtsin pakkuda tallegi seda tingimusteta mõistmist ja armastuse tunnet, mida ise parasjagu kogesin. Tahtsin talle öelda, et ta on okei sellisena, nagu ta on.
See mees oli sõnumitooja. See hommikune olukord oli niiöelda kordus sellest lapsepõlve mälestusest, kus inimesed olid küll teised, kuid tunded, vajadused ja haigetsaamine minu sees samad. Selle olukorraga sügavuti minek võimaldas mul nüüd jõuda tagasi tugeva häirituse algpõhjuseni ning see olukord lapsepõlvest ümber teha ja sel korral enda, selle nutva sisemise lapse jaoks, ise olemas olla. Sain lapsena haiget saanud endale pakkuda vajalikku hoolt ja selle minevikutrauma käigus lõhenenud osad tagasi endasse integreerida. Olles lahendanud selle teema endas, ei häiri mind enam see, et too mees mind ei mõistnud ja mulle niiöelda lähemale ei tulnud. Järgmisel korral taolises olukorras reageerin tõenäoliselt teistmoodi ja ei saa enam haiget, sest algne psühholoogiline trauma ehk tolle olukorra juurpõhjus, on tervendatud. Või veelgi parem – tõenäoliselt ei tõmba ma alateadlikult enam selliseid olukordi ligigi.
Õhtul suhtlesin sõnumitoojaga, ta võttis ise minuga ühendust. Jagasin talle kogu protsessi ja tundsin, et mõistame üksteist paremini kui kunagi varem.
Ka tänasel hommikul tunnen ennast suurepäraselt ja lihtsalt naudin seda rahulolu ja terviklikkuse tunnet endas.
Minu jaoks oli see protsess järjekordne meeldetuletus, et just meie ise saame olla iseenda parimad tervendajad, hoidjad, kallistajad ja armastajad.
Aitäh, et lugesid ❤️