Kas oled märganud, et kogedes tugevaid tundeid ja endast väljas olles, võib teise inimese toetav kohalolu aidata taas enda keskmesse tulla? Näiteks võib lähedase inimese soe kallistus vähendada ärevustunnet. Seda nimetatakse kaasregulatsiooniks (inglise keeles co-regulation). Kaasregulatsioon tähendab lihtsustatult seda, et ühendus turvalise inimesega, kes on rahulik ja tasakaalus, võib aidata ka meil endal rahuneda ning oma keskmesse naasta.
Kuidas meie närvisüsteemid omavahel suhtlevad
Kaasregulatsioon võib juhtuda näiteks hetkedel, kus keegi raskel hetkel meie kõrval istub, meid kallistab või meie mure ära kuulab, jäädes ise rahulikuks ja toetavaks. Teise inimese hooliv kohalolu, ilma et ta hinnanguid annaks või meid kritiseeriks, võib tekitada tunde, et me ei ole oma kogemusega üksinda. Võib hakata kergem ja vaikselt suureneda tunne, et me saame hakkama.
Kaasregulatsiooni ajal toimub osa suhtlusest ka sõnadeta. Uuringutes on leitud, et suhtluse ajal inimeste närvisüsteemid võivad teineteist mõjutada. Näiteks võivad hingamine, südametegevus, erutus või rahunemine teatud määral teise inimesega kooskõlastuda. Seda nähtust nimetatakse ka füsioloogiliseks sünkroonsuseks. Sellest on kirjutanud näiteks Richard V. Palumbo ja mitmed teised teadlased.
Niimoodi võibki rahulikumas olekus inimene toetada ka teise inimese rahunemist. Lapsevanemad on tõenäoliselt kogenud seda ka suhtluses lastega. Kui endal õnnestub rahulikuks jääda, on enamasti lihtsam toetada ja rahustada ka endast väljas olevat last.
Miks kaasregulatsioon on oluline
Uuringud on näidanud, et lapsena ei suuda me oma närvisüsteemi veel iseseisvalt reguleerida. Vajame selleks toetava täiskasvanu abi. Eneseregulatsiooni võime areneb järk-järgult läbi korduvate kogemuste, kus meil aidatakse suurte tunnetega toime tulla ja iseennast paremini mõista. Samuti õpime lapsepõlves palju sellest, kuidas meid ümbritsevad täiskasvanud (vanemad, vanavanemad, õpetajad, treenerid jt) oma tunnetesse suhtuvad.
Kui kasvame üles keskkonnas, kus enamasti meid suurte tunnete korral toetatakse, kujuneb meil suurema tõenäosusega sisemine veendumus, et tunded on talutavad ja mööduvad ning me saame endaga hakkama. Enesekindlust toetavad turvaline ühendus, koosveedetud aeg ja üheskoos raskustele otsa vaatamine.
Mis juhtub, kui kaasregulatsioonist jäi puudu
Ilma piisava kaasregulatsiooni kogemuseta võib meil täiskasvanuna olla keerulisem oma tunnetega toime tulla. Võisime üles kasvades hoopis õppida, et tugeva tunde korral tuleb see tunne alla suruda, ennast kaitsma asuda või leida kiirelt mõni tegevus, mis tähelepanu mujale viiks.
Ja eesmärk ei ole süüdlase otsimine, vaid põhjus-tagajärg seose märkamine. Tavaliselt ei ole küsimus pahatahtlikkuses, vaid põlvest-põlve kordunud mustris. Kui endal piisav kaasregulatsiooni kogemus puudub, siis on ka keerulisem seda edasi anda.
Puudu jäänud kogemuse loomine
Kui me ei ole üles kasvades piisavalt kaasregulatsiooni kogenud, on võimalik seda kogemust teadlikult otsida ja juurde luua täiskasvanueas. Hea kaasregulatsioon ei tee meid sõltuvaks ega abituks. Vastupidi. Kui saame suhtluses teiste inimestega kogeda piisavalt toetust, kohalolu ja rahunemist, võib sellest ajapikku kujuneda sisemine tugi, millele saame hiljem ka üksi olles toetuda. Kaasregulatsioon julgustab tihti ka inimest ennast ise eakohaselt toetama – et lisaks välisele toele kasvab ka sisemise toetuse oskus. Inimese närvisüsteemil on võime kogemuste põhjal muutuda ja kohaneda.
Kaasregulatsioonist eneseregulatsioonini
On täiesti arusaadav ja loogiline, et kui me ei ole saanud oma tugevate tunnete kogemisel piisavalt toetust, võib meil olla alguses raske nende tunnetega kohale jääda ja ennast samal ajal mõista ning toetada. Vaid mõistusega enda rahustamine ei pruugi töötada, kui keha ei ole veel piisavalt kogenud, et tundeid on turvaline tunda ja need saavad mööduda.
Kuidas kaasregulatsioon selles osas aidata saab? Turvalises kontaktis on võimalus kogeda, et keegi võib meie kõrvale jääda, ilma et ta meie kogemust valeks teeks või meie tundeid ära lükata prooviks. Teine võib aidata sõnastada ja aru saada, mis meie sees toimub. Uute kogemustega suureneb enesekindlus, et saame suurte tunnetega hakkama, et meil on võimalik neid läbi kogeda, ennast mõista ning rahulikumasse olekusse tagasi jõuda. Korduvad toetavad kogemused saavad toetada närvisüsteemi plastilisust ja vähendada automaatseid kaitsereaktsioone.
Teraapias selgitan ma seda mõnikord läbi muskli treenimise näite. Kui harjutame alguses kellegagi koos enda toetamist, mõistmist ja tunnete läbikogemist, siis selle käigus kasvab justkui see sisemine muskel, mis võimaldab hiljem ka iseseisvalt keerulistes kogemustes iseendaga kohale jääda ning oma tundelaineid läbi kogeda. Niimoodi, et midagi ei peaks alla suruma ega enda sisemuse eest põgenema.
Seetõttu võib turvalistes suhetes lähedaste ja sõpradega, teraapias, nõustamisel või teistes toetavates keskkondades toimuv kaasregulatsioon olla väga oluline ja mõjuda tervendavalt.
Võime alustada väikestest sammudest. Näiteks võime jagada mõnda oma kogemust või tunnet usaldusväärsele inimesele ja paluda, et ta meid ära kuulaks, aga kohe lahendusi pakkuma ei hakkaks. Või näiteks võime anda teada, et soovime praegu toetavat seltskonda, aga pikemalt oma tundest veel rääkida ei soovi. Seejuures saame märgata, mis meie kehas sel hetkel toimub. Juba kogemus, et keegi kuulab või lihtsalt jääb meie juurde, võib olla närvisüsteemile uutmoodi tunne.
Kui oleme saanud toetavaid kaasregulatsiooni kogemusi, saame seda kogemust kasutada ressursina ka enese toetamisel. Näiteks võime meenutada seda tunnet, kuidas suutsime ennast toetada teisega koos olles ja proovida ka omaette endasse niimoodi hoolivalt suhtuda.
Siin olen pikemalt kirjutanud ka sellest, kuidas oma tundeid valideerida.
Ka loomad ja loodus saavad aidata meil rahuneda
Kaasregulatsioon ei toimu ainult inimeste vahel. Ka loomad võivad aidata meie närvisüsteemil rahuneda ja puhkeolekusse naasta. Paljude inimeste jaoks on lemmikloomaga koos olemine, tema silitamine ja rahuliku hingamise või kohalolu tajumine üks viis, kuidas kogeda rohkem turvatunnet. Loomad võivad olla toeks ka siis, kui me ennast inimeste läheduses veel nii vabalt ja turvaliselt ei tunne.
Samamoodi võib närvisüsteemi toetada looduses ajaveetmine. Loodus liigub oma rahulikus rütmis, ei küsi meilt selgitusi ega kiirusta meid. Näiteks metsarajal jalutamine, linnulaulu või merekohina kuulamine – kõik see võib aidata kaasa eneseregulatsioonile.
Ja toon välja veel ühe mõtte. Kui turvaline suhtlus ja kaasregulatsioon pole parasjagu saadaval ja vajame toetust, võib mõjuda närvisüsteemile rahustavalt näiteks ka tuttava turvalise hääle (näiteks video või audio formaadis) või endale sobiva muusika või loodusheli kuulamine.
Millal kaasregulatsioonist üksi ei piisa?
Kaasregulatsiooni kogemine täiskasvanuna võib aidata meil täita puudujääki varasemast ning on oluline ka traumateadliku sisemise töö kontekstis. Ometi tasub arvestada, et ka parimate soovide korral ei pruugi kaasregulatsioon üksi alati toimida.
Näiteks kui tugev käivitus on pinnale toonud varasema trauma ja väga ebaturvalise tunde, siis ei pruugi vaid turvaline lähedus ja kohalolu meid maha rahustada. Sellisel juhul võib olla kasulik toetus ka inimeselt, kellel on kogemusi traumatööga ning kes oskab sellest kogemusest turvaliselt läbi juhendada. Niimoodi, et see minevikus kogetu ei jääks meid enam nii palju painama ja et saaksime ennast meile vajalikul viisil toetada. Samuti võib lisatugi aidata juhtudel, kus kogeme suurema osa ajast tuimust, ärevust või muid tugevaid tundeid, et närvisüsteem saaks samm-sammult pidevast häireolekust välja tulla.
Samuti on ise kaasregulatsiooni pakkudes oluline tunnetada oma piire ja seda, millises mahus ja mis ajal meil on jaksu teiste jaoks olemas olla. See on imeline, kuidas vaid turvaline ühendus ja kohalolu võivad tihtpeale teist inimest toetada, aga alati meil pole selleks endal sisemist ressurssi. Ja see on ka okei.
Lõpetuseks
Kui meil on raske suurte tunnete korral iseenda keskmesse jääda ja ennast toetada, võib üheks põhjuseks olla see, et meil ei ole olnud piisavalt kaasregulatsiooni kogemusi. Kui me ei saanud piisavalt tuge siis, kui meil oli sisemiselt raske, oli ka keerulisem õppida iseennast toetama.
Hea uudis on see, et selliseid kogemusi saab juurde luua ka täiskasvanueas – turvalistes suhetes, teraapias, ühenduses loomadega ja teistes meile sobivates keskkondades. Korduvad toetavad suhtlused võivad aidata meil õppida ka eneseregulatsiooni ehk võimet ise oma tunnete ja kogemusega paremini kohale jääma, ennast hoidma ning ohu möödudes kiiremini närvisüsteemi puhkeolekusse naasma.
Ja ka siis, kui oleme enese toetamises juba üpris osavaks saanud, on täiesti loomulik, et võime ikka väärtustada ka teiste inimeste toetust ja kohalolu. Toon selle välja, sest kaasregulatsioonist eneseregulatsioonini mõte pole selles, et me teistest võõranduks – pigem selles, et vajadusel tuleme ka ise toime ning et meie heaolu ei sõltuks vaid teistest. Et meie sisemine võimekus kasvaks, aga samas saaksime olla ka meile sobivates ühendustes. 💛