Sisemine kriitik võib üles leida kõik meie väiksemadki vead või ebatäpsused – ja neisse lõputult kinni jääda. Ta võib pidada meile pikki monolooge pärast sotsiaalseid kohtumisi, sest äkki me ütlesime midagi, millega ennast häbistada võisime. Ta võib rõhutada, et me pole piisavad ja meil on midagi viga. Ja nii edasi.
Kui oleme pikka aega oma sisemist kriitilist häält uskunud, võib see mõjutada seda, kuidas ennast näeme, milliseid samme julgeme astuda ja kui turvaliselt tunneme ennast teiste inimeste keskel. Väljakutsed sisemise kriitilise häälega on paljude inimeste igapäevane reaalsus.
Näiteks võib sisemine kriitiline hääl öelda:
- „Ma tegin ennast täiesti lolliks.”
- „Mida teised nüüd arvavad?”
- „Ma ei tohi enam kunagi eksida.”
- „Ma oleksin pidanud rohkem pingutama.”
See võib tulla enne mõnda olulist sammu. Või pärast mõnda vestlust, postitust, otsust või hetke, kus näitasime ennast natukene haavatavamalt. Kui sisemine kriitiline hääl on aktiveerunud, võib jääda kergesti tunne, et meiega ongi midagi valesti. Või vastupidi, et sellest kriitilisest häälest tuleb iga hinnaga lahti saada.
Tänases artiklis kirjutan lähemalt sellest, kust sisemine kriitik tuleb, mis võiks aidata sisemist kriitikut rahustada ja meie sisemusega paremini koostööle saada.
Sisemine kriitik ei ole meie vaenlane
Karm sisemine kriitik teeb tavaliselt haiget. Väsitab ja kurnab. Ta võib meid tagasi hoida, panna endas kahtlema, vähendada eneseusaldust ja muuta isegi kõige väiksemad sammud raskeks. Kui kriitik on liiga kriitiline, võime isegi loobuda sotsiaalsetel kohtumistel käimisest, sest järgnev sisemine kriitikatulv on muutunud väljakannamatuks. Samuti võime loobuda oma unistustest ja eesmärkidest, sest oleme jäänud sisemist kriitikut uskuma ja lõpetanud proovimise. Me võime sisemisest kriitilisest häälest ennast täiesti lõksus tunda.
Pealtnäha võibki tunduda, et kriitik lihtsalt takistab. Aga sisemise kriitiku taga on peidus rohkemat. Minu enda ja paljude inimeste, kellega töötanud olen, kogemus on näidanud, et sisemine kriitik ei ole oma olemuselt meie vaenlane. Sügavamalt uurides leiame tihti, et ta kritiseerib, sest ta arvab, et kriitika aitab meid. Iseennast maha tehes üritab kriitik ära hoida väljast tulevat kriitikat või mõnda teist valusat tagajärge.
Mitte et see oleks praeguse reaalsuse ja igapäevaga kooskõlas, aga tavaliselt on sisemise kriitiku roll meid mingil tasandil kaitsta. Kriitiku jaoks tundub see tõenäoliselt parim võimalik viis … või ta lihtsalt ei oska veel teisiti. Näiteks võib ta proovida ära hoida:
- välist kriitikat,
- häbistamist ja naeruvääristamist,
- läbikukkumist,
- tõrjutust ja hülgamist,
- või mõnda muud tagajärge.
Näiteks võib inimene soovida oma loominguga rohkem nähtavale tulla, aga temas aktiveerub kohe kriitiline hääl, mis ütleb, et see pole piisavalt hea või et parem oleks üldse mitte proovida.
Siit võib tekkida küsimus, miks mõnel inimesel on sisemine kriitik aktiivsem kui teisel. Tavaliselt on see seotud meie varasemate kogemuste ja läbielamistega. Me kardame sageli seda, mis on kunagi meile väga haiget teinud ja millele pole meie sees veel leevendust või lahendust. Me ei kardaks naeruvääristamist nii tugevalt, kui me poleks kunagi ise naeruvääristada saanud või näinud, kuidas seda teistega tehti. Me ei kardaks nii palju häbistamist, kui meid poleks kunagi häbistatud. Tihtipeale püüab sisemine kriitiline hääl ära hoida vana tuttavat valu, mis pole saanud hoitust ega leevendust.
Kriitik räägib tihti nii, nagu meiega kunagi räägiti
Sisekõne ei teki tühjalt kohalt. Tihti räägime iseendaga nii, nagu meiega kunagi räägiti. Kui oleme kodus, koolis või mõnes muus keskkonnas korduvalt kogenud häbistamist, võrdlemist, karmi kriitikat või tunnet, et peame heakskiidu nimel ennast muutma, siis võib mõni osa meist sisemiselt selle tooni üle võtta. Ja kui samal ajal ei olnud meie elus piisavalt tunnustust ja positiivset märkamist, võibki negatiivne ülekaalu jääda. See ei tähenda, et peaksime hakkama süüdlast otsima. Aga see seos võib aidata mõista, et meie sisemine maailm kujuneb suhtes välise maailmaga.
Lapsena kritiseerivad meid teised ning täiskasvanuna jätkame me enda kritiseerimist ise. Näiteks:
- Kui meid on lapsena nutmise pärast häbistatud, võime ka täiskasvanuna tunda piinlikkust, kui näitame kurbust välja.
- Kui meid on eksimise eest karistatud, võib meis tekkida osa, kes survestab kõike väga õigesti ja perfektselt tegema.
- Kui meie keha, tundeid või väljendusviisi on kritiseeritud, võime hakata neid osi endast ise tagasi hoidma, häbenema või iga hinna eest ennast muutma.
Samuti on võimalik, et meid otseselt nii palju ei kritiseeritud, aga kuulsime, kuidas teised inimesed endaga karmid olid. Näiteks rääkis pereliige endast pidevalt negatiivsete sõnadega ja selline enda madaldamine oligi meie jaoks tavapärane.
Enda sisemist kriitikut uurima asudes võib aidata endalt küsimine:
- Kelle häält see kriitika mulle meenutab?
- Kus ma olen sellist suhtumist varem kogenud?
- Millal ma õppisin, et endaga tuleb just niimoodi rääkida?
Sellised küsimused võivad aidata näha, et kriitik ei ole lihtsalt „see olengi mina”, vaid üks osa meist, kellel on oma ajalugu, hirm ja roll sisemises süsteemis.
Sisemine kriitik võib kanda ka meie väärtuseid
Ehk oled märganud, et kriitilisus tuleb tihti esile hetkedel, kus tunned, et ei vasta enda standarditele või sead ohtu midagi, mis sulle korda läheb? Sisemine kriitik võib esindada ka meie väärtuseid. Näiteks võib selle taga olla soov hoida suhteid ja kuuluda, olla usaldusväärne ja lojaalne või luua midagi tähenduslikku.
- Kui sisemine kriitik ütleb, et võiksime enne millegi avaldamist selle veel korra üle vaadata, siis võib selle all olla näiteks väärtus olla oma väljenduses täpne, hooliv ja kooskõlas iseendaga.
- Kui kriitik ütleb, et meie tehtud asi pole piisav, siis võib selle all olla näiteks väärtus teha asju põhjalikult ja hoolega.
- Kui kriitik ütleb, et me peame palju rohkem pingutama, siis võib selle all olla näiteks soov, et mõni meile oluline eesmärk õnnestuks.
On ka palju hetki, kus tasakaalukas kriitika võib aidata meil midagi olulist hoida või saavutada. Murekoht on aga selles, kui kriitik ei näe suuremat pilti ja oma karmusega meid rajalt maha võtab. Sisemine kriitik võib tegutseda vana ohu või valu järgi, justkui oleksime endiselt samas keskkonnas, kus kunagi tuli ennast kogu aeg kaitsta, tõestada või väiksemaks teha. Sisemine kriitik võib olla justkui kinni jäänud mineviku olukordadesse ega pruugi aduda, et oleme vahepeal täiskasvanuks saanud ja meie elu on muutunud. Või sellele, et meil võib olla tänasel päeval rohkem võimalusi, kui seda oli nendes haiget tegevates olukordades.
Kes või mis on kriitiku taga?
Tavaliselt ei ole kriitiline osa kõige sügavam kiht. Tema all võib olla mõni noorem ja haavatavam osa meist, kes on kunagi haiget saanud. Näiteks võib see olla seotud olukorraga, kus meid grupi ees häbistati, või olukorraga, kus me lapsena pärast vea tegemist karistada saime. Samuti näiteks olukordadega, kus tundsime ennast mittetahetult ja ebapiisavana.
Kriitik võib olla äärmuslik valvur, kes teeb kõik endast oleneva, et me ei peaks seda valu uuesti kogema. Näiteks:
- kui meid minevikus avalikult häbistati või naeruvääristati, võib hiljem tekkida kriitiline osa, kes ei luba enam nähtavale tulla;
- kui meid karistati eksimise eest, võib tekkida sisemine osa, kes survestab kõike perfektselt tegema;
- kui meid tõrjuti või alandati, võib kriitik püüda meid igatpidi muuta ja parandada, et see enam ei korduks.
Olen seanssidel korduvalt näinud, et kui saame ühendust nende valu kandvate osadega, keda kunagi kritiseeriti, häbistati või üksi jäeti, võib ka sisemine kriitiline hääl vaiksemaks muutuda. Eriti siis, kui hakkame neid haiget saanud osi enda sees toetama ja allasurutud tundeid turvaliselt läbi kogema. Sisemine turvatunne suureneb ja nii karmi kaitset pole justkui enam vaja. Muutus toimub, sest meie sisemuses tekib juurde ühendust, mõistmist ja koostööd.
Võitluse asemel uudishimu
On mõistetav, et inimesed võivad tahta sisemisest kriitikust vabaneda. Aga kui proovime kriitilist osa lihtsalt hävitada või endast justkui välja lõigata, siis see ei pruugi viia soovitud tulemuseni. Kui üks osa meist juba kritiseerib ja teine osa hakkab kritiseerijat kritiseerima, siis võib sisemine pinge ja võitlus vaid suureneda.
Kindlasti ei tähenda see seda, et peaksime sisemise kriitikuga nõustuma või tema sõnu alati uskuma. Võib olla väga kasulik sisemise kriitiku öeldut kahtluse alla seada ja leida vastukaaluks ennast toetavaid ja enesekindlust kasvatavaid mõtteid ja tõendeid.
Ja lisaks võib olla abiks sisemise kriitiku suhtes uudishimu.
- Mis minus praegu toimub? Mida ma kogen?
- Mida sisemine kriitik kardab?
- Mille eest ta mind kaitsta püüab?
- Mis juhtuks tema arvates siis, kui ta mind ei kritiseeriks?
- Mida ma vajan, et seda hirmu maandada?
Need küsimused ei tee kriitikat kohe olematuks. Aga need võivad aidata näha, et kriitika all on tihti hirm, pinge, vana valu või vajadus midagi kontrollida. Ja kui mõistmine kasvab, võib tulla ka uusi lahendusi ja sisemine võitlus väheneda.
Sisemisest kriitikust võib aja jooksul saada pigem liitlane, kes märkab meile tõeliselt olulisi asju. Asju, mis ei tulene enam vanadest valukohtadest, vaid on rohkem kooskõlas meie kogu sisemaailma ja meie praeguse eluga. Selline kriitika ei ole enam liiga karm, vaid pigem konstruktiivne.
Kui soovid sisemist kriitikut endaga rohkem koostööle saada, siis võivad toetada järgnevad tegevused:
- Märka, millal kriitik aktiveerub.
- Jälgi, mis olukordades ta tavaliselt esile tuleb. Miks just neis?
- Ole uudishimulik, milline hirm või muu põhjus on kriitika taga.
- Küsi, mida kriitik soovib ära hoida.
- Luba endal kogeda tundeid, mis üles kerkivad.
- Toeta ennast või otsi toetust painavate valukohtade, kus häbistati või haiget tehti, leevendamiseks.
- Uuri, kas kriitik on teadlik, et sa pole enam laps ja sinu elu on muutunud?
- Paku kriitikule mõtteid ja infot, mis on rohkem kooskõlas sinu tänase päeva eluga.
Mõnikord võib aidata juba peatumine ja küsimine: „Mis ma praegu kogen?” ja „Mida ma praegu vajan?” Samuti on abiks enda suhtes mõistev olemine. „Jah, ma olen endaga kriitiline olnud. Aga sel on olnud põhjus. Ja mul on võimalik seda muuta.”
See võib tunduda väike muutus, aga võib meie sees midagi liikuma panna. Kui õpime olema uudishimulik ka nende osade suhtes, keda pole nii lihtne aktsepteerida, vähendame sisemist pinget ja suurendame ühendust iseendaga.
Lõpetuseks
Karm sisemine kriitik võib elus palju raskuseid põhjustada, meid pidevalt alla tuues ja tagasi hoides. Tihti on tegemist aga sisemise kaitse või kohanemisega, mis kunagi oli vajalik. Ükski meie sisemine osa ei ole enda arvates meie vastu. Ta käitub nii, sest usub, et see on mingil moel meie hüvanguks.
Sisemine kriitik võib tegutseda mineviku haigetsaamisi ja ohukohti silmas pidades, olemata teadlik, et tänasel päeval võib meie elu olla muutunud. Kui hakkame oma sisemisele kriitilisele häälele uudishimuga lähenema, ei tähenda see, et peaksime tema sõnu uskuma või tema karmusega nõustuma. Pigem loome võimaluse sügavamalt aru saada, mida ta kardab ja milliseid haavatavaid osi meist ta võib-olla juba väga kaua kaitseb ja valvab.
Selline lähenemine võib aidata meil iseennast paremini mõista ja toetada. Sisemine võitlus võib hakata vähenema ning asemele tekkida rohkem ruumi, enesekaastunnet ja valikuvabadust.
Kui see teema sind kõnetab ja tahaksid oma erinevatest sisemistest osadest rohkem aru saada, siis räägin lähemalt sel teemal ka 5. juulil toimuval koolitusel „Erinevad pooled minus”. Räägime sisemistest osadest, sisemistest vastuoludest ja sellest, kuidas oma erinevaid pooli tundma õppida ning omavahel koostööle aidata.
Kui tunned huvi, leiad lisainfo siit.